10.11.2009 Viljandi-Tallinn-Helsingi-Istanbul
Seekordne seiklus algas nii, et varahommikul kaapisime autoga Viljandist Tallinna poole, sest vaja oli jõuda Viking Line kell 08:00 väljuvale laevale Helsingisse . Auto jätsime 500 krooni eest sadama parklasse kuuks ajaks. Ilmga oli õnneks vedanud, külma ei olnud. Kui põhjanaabrite pealinnas jala maha saime, sadas mõnusat lörtsi.
Riideid ei saa palju selga panna, kui ees ootab tunduvalt soojem kliima. Seda enam, et kui oled backpackeri elu valinud ja pead tassima kogu oma varustust seljas terve reis. Buss nr 615 viis meid Vantaa lennujaama kenasti.
Kell 14:10 startisime ja kahe poole tunni pärast olime vahemaandumiseks Istanbuli jõudnud. Alaril tekkis kohe hirmus tahtmine linna peale hängima minna kuna Singapuri lend läks alles 23:30. Nagu meie reisidel ikka jääb sõnaõigus meespoolele ning me läbisime passikontrolli kus löödi templid passi ja sõitsimegi metrooga kesklinna, mis kestis u 40 minutit. Väljas oli juba pime kuid tunduvalt soojem +19 kraadi võrreldes hommikuse lörtsiga. Mingis nurgapealses kohvikus pugisime kebabi nahka ja Asti tungival soovil tuli tagasi lennujaama kolistada. Varsti olimegi õhus Airbus A330 pardal ja nosisime õhtusööki. Esimesed paar tundi möödusid filmide vaatamise ja muusika kuulamise saatel personaalsest ekraanist ja Alar toksis veel Pokkerit enne kui joodud vein ja õlu uniseks tegi. Hommikusöögi serveerimise ajaks ärkasime üles. Peale 9200 kilomeetrit ja 11 tundi õhus olemist jõudsimegi Singapuri, kus kohaliku aja järgi päev kisus õhtusse ja pimenes.
Mõnusalt soe +30 ja niiske õhk võttis vastu reeglite ja puhtuse linnriigis Singapuris, kus maha sülitamise, taimede murdmise, nätsu närimise, prügi maha viskamise eest, metroos üle kollase joone astumisel enne rongi, peldikus vee peale tõmbamata jätmise või tänaval suitsetamise eest võib saada kuni 5000 Singapuri dollarit (1SGD=7,5EEK) trahvi. Veel mõned aastad tagasi oli nätsu nätsutamine Singapuris keelatud, 70-ndatel saadeti pikajuukselised mehed juuksurisse, huligaansuse eest ootas ihunuhtlus jne. 
Singapuri sisenedes (Eesti kodanikele viisavaba) tuleb täita blanket, mis peab sisaldama ka andmeid, millises hotellis ööbite. Õnneks oli meil eeltöö tehtud ja saime valida mitmete aadresside seast.
Pagasi jätsime üheks ööks lennujaama hoiule, sest lend Balile toimus alles järgmisel hommikul. Singapuri linna kaart käes – läksime otsima kohta, kus mööda saata öö. Singapuris üks tähtsaim/kiireim/mugavam ja ehk ka odavaim liiklemisvahend reisusellile on metroo MRT.
Little India linnaosa on backpackerite üks meeliskohti, sest hinnad meie mõistes taskukohased (meie öö kahele hostelis maksis 266 eeku), eriti kui tead, et ees on kuu aega reisimist ja iga päev kulub seda krõbisevat mõnusalt, seepärast soodsaim eelkõige.
Ühesõnaga ega see koht just kõige meeldivam polnud, aknata tuba milles ainult narivoodi. Dušš ja wc olid koridori peal, kõik kostus läbi ja ega eriti sõba silmale saanud ning üleüldse kippus minul nutt vägisi peale - kas sellist reisi ma siis tahtsingi. Aga Alar ainult lohutas, et ära pane tähele ja magas edasi. Hommikul kott kiirelt kokku ja tagasi lennujaama - Indoneesia ning Bali saar ootas meid.
12.11.2009 Bali saar
Welcome to Bali!!!
Saarel tuli meil tasuda viisamaks 25 USD per kärss kuna Indoneesiaga meil viisavabadust ei ole. Lennukis viisapabereid täites peab samuti kirjutama ööbimiskoha aadressi. Lennuväljal kauplesime takso ja kui alguses oli hind ikka alates 15 USD siis õnnestus kaubelda sõit poole odavamaks. Esimeseks ööbimiskohaks olin välja valinud vaikse linnakese Sanur saare lõunapoolsel idarannikul (kuulasin enne äralendu Heidi Purga reisijuttu R2 reisipalavikust ja jäi hea mulje), u 20 km lennujaamast. Taksojuht viis meid hotelli, mis osutus meie reisi kalleimaks ja kenamaks ( 30 USD öö), hiljem me nii suurt rõhku ööbimisilule ja mugavustele ei pööranud:)
Õhtul tegime ümbruskonnas väikese ringkäigu, Sanur asub Bali saare idarannikul, pisike armas linnake, kus peamiselt turistide heaolu eest hoolitsetakse (palju majutusasutusi, poode, massaašisalonge, toitlustusasutusi igale maitsele jne).
13. 11.2009
Eelmisel õhtul rentisime rolleri ja omaik tõi selle meile hommikuks hotelli juurde ära. Luges aga sõnu peale ja ikka uuris, kas oskame vasakpoolses liikluses liigelda jne...
Roller käes, hakkasime avastama Bali saart. Ehk sama suur kui meie oma Saaremaa- mägisem, kuid mitte midagi võimatut, oli meie esialgne mõte. Kuid võta kinni, kaart on ees, aga mitte ei saanud aru, kus me oleme ja kuhu sõidame. Aga aega meil oli ja nii me lihtsalt sõitsime. Teepeal hakkasid silma imekaunid templid, saare elanikest on 90 % hindud ja nende templitest olin ma terve saarel oleku lummatud ja olen jätkuvalt siiani. Võimas tunne!
Parajasti oli käimas suured pühad, mille juurde kuulusid rituaalid, ehtiti oma kodualtareid ja pühasid templeid. Balilasele on tema usk talle kõik. Kolm korda päevas tuuakse jumalale ohverdus pisikese ohvriannide näol-banaanilehtedest punutud alus, kus leidus riisi, lillede kroonlehti, raha, küpsis vms. Need pannakse kas altarile või oma elamise/töökoha ette maha ja läks paar päeva aega, enne kui harjusime ära ning ei komistanud poolkogemata neile otsa.
Rollu viis meid ühest asulast teise, kus me teepeal nägime puidunikerduste küla, hõbeda ja kullasseppade kodasid, kuulsat Bali batikat. Ja siis riisipõllud......Üks põhilisi ekspordiartikleid Balil on riis aga sellest pajatan edaspidi põhjalikumalt.
Selgeks sa
i ka see, et raha on väga tähtis ja turist on liikuv rahapada. Õnneks on eelnevate reiside kogemused teinud meid raha välja andmise suhtes ettevaatlikumaks. Igal asjal on hind aga see ei pea mitte kõrgeim olema.
Ühel hetkel hakkas minul ei tea millest seest keerama, vist väike hirm tundmatuse ees ja aklimatiseerumine, ühesõnaga soovisin, et võiks nüüd tagasi Sanuri poole sõita.
Aga kus sa sellega, Alar lisas gaasi ja muudkui ahmis uusi teid ja kohti, sest muidu pidavat väärtuslik aeg raisku minema. Nii ma siis virisesin ja hädaldasin ja nõudsin ja anusin, kuid see kõik oli asjatu.
Me pidime leidma kuulsa Gunung Kawi püha allika veetempli, milleni tee oli üsna keeruline, teeviitade süsteem Balil on minu arvates niru ja puudub ka kilometraaž, mis aitaks arvet pidada.
Aga kohale me jõudsime, veetempel oli püha ja kaunis. Rituaalid, palved, usk....need on balilaste igapäeva lahutamatu osa. Ja siis padavai tagasi Sanuri poole, päev hakkas õhtusse veerema ja pisike läbipõige ühelt kohalikult turult ning tagasi Sanuris, koos väikeste viperustega:) Tagasi ööbimispaigas oli meil selge, et iseseisvalt erinevate saare vaatamisväärsuste leidmine on liialt aeganõudev ja minu jaoks ka peavalu tekitav, et oli madalhooaeg sai ka paremini kaubelda. Isiklik autojuht koos autoga-kelleks sai sama vana, kes meile rollu rentis. Kaup koos ja päev maksis meile 40 USD.
14.11.2009
Päeva plaanid panime ise eelnevalt paika ja nii lasime ennast viia sinna kuhu hing ihkas.
Päeva esimeseks osaks valisime Bali rahvustantsuetenduse Barong ja Keris Dance. Autojuht viis meid kenasti kohale, ma arvan, et iseseisvalt oleks meil selle paiga ülesleidmisega raskusi tekkinud. Etendus on väga omanäoline ja nauditav ning jutustab loo hea ja kurja võitlusest.
Muusikat teeb rahvamuusikaansambel kohalikel traditsioonilistel pillidel.
Olime kuulnud, et maailma üks kalleim kohv on pärit Bali saarelt ja see, mis kohvi kalliks teeb on üks pisike loomake. Luwak on rebase sarnane loomake, keda peetakse puuris, talle söödetakse ühes teiste puuviljadega sisse ka tooreid kohviube koos kestaga, kest lahustub loomakese seedekulglas, kuid kohviuba läbib selle teekonna edukalt. Puuris korjatakse seedunud kohvioad kokku, röstitakse nii nagu kohvi ikka. Pidime seda maitsma, sest vaevalt meil elus nii odavat võimalust tuleb seda proovida. Tass kohapeal oli meie rahas 30 eeku ja peale selle sai veel mitmeid erinevaid kohvi -ja tee jooke. Kaasa ostes oli Luwak kohvi 100 g pakk meie rahas 600 eeku. Autojuht oli ka varmas kõike proovima, sest arvan, et olime esimesed turistid, kes talle maailmakuulsat kohvi proovida andsid. Mehed tegid kohalikust sigarist pläru, kumbki suitsetamisega igapäevaselt kokku ei puutu ja nii jäi see maitse nende poolt hinnanguta.
Seejärel edasi Batur vulkaani poole, mis alles eelmisel päeval mõningast aktiivust üles oli näidanud, paraku meie sinnajõudmise ajaks oli see vait ja vagane. Sealt mitte kaugel olid kuumaveeallikad. Oma eelmisel reisil Tais olime looduslikes kuumaveeallikates mõnulenud, kuid paraku olid need siin üsna kommertslikud, ikka turistile raha sisse kasseerimiseks. 170eeku eest 3 basseini ja lõuna ka sees(õnneks). Alar käis ära, mina kuivasin niisama.
Ja siis põrutasime Bali tähtsaima templi suunas Pura Besakih ehk Bali Mother Temple. Templite kompleks oli võimas, väga võimas... olin templite lummuses, taas. Ja nii ma lihtsalt nautisin ja ahmisin seda aurat, seda miskit endasse.......
Vaade Bali tähtsaimale temlile.
15.11.2009
Selle päeva veetsime Sanuris. Kohalikult turult ostin endale Batika tegnikas pluuri, seejärel lasime ennast masseerida ning otsisime Komodo saaretuuri pakkujaid, kuid et oli pühapäev, olid kontorid suletud ning seejärel läksime randa. Rannas oli saaretuuri pakkujaid veel ning nii kauplesime kahepäevase saaretuuri Lovinasse-saare põhjarannikul asuv linnake.
16.11.2009
Isisklik autojuht olemas, asusime taas saaretuurile. Seekord oli teejuhiks noor mees, kes eriti inglise keelt ei osanud, kuis siiski ajasime jutud ära ja saime natuke saare olustiku kohta infot.
Esmalt viis saaretuur meid Bali batika vamistamise kohta, kus usinad balilannad batikatehnikas erinevaid rõivaesemeid kaunistavad. Käsitöö on seal kallis.
Seejärel sõitsime Elephant Cave-i. Seal leidsime veidi eemal metsarajalt isehakanud giidi, kes juhatas meid pisikesele matkarajale. Matka lõppedes kasseeris ta sisse tubli tipi.
Sõit jätkus edasi põhja poole, läbipõige templist 
ja pilguheit kohalikule turule
Selle päeva lõpetasid Bratani järv ja Ulun Danu tempel, mis mõjus väga müstiliselt, sest näis nagu asuks tempel otse järves.
Ööpimeduses jõudsime Lovinasse, kus leidsime taskukohase ööbimispaiga. Lovina on suhteliselt madalate hindadega väike linnake, kus peamiselt on ennast sisse seadnud hollandi turistid. Minu poolt jäi see öö magamata, sest teadmine hiiglaslikust ämblikust, mis wc poti tagant välja loivas, ei lubanud mul hetkeksi suigatada.
17.11.2009
Järgmisel homikul tõusime enne päikest, sest pidime jõudma delfiinide vaatluskohta.
Hommikuks oli meie giid kadunud, maha jäi temast ainult teade, et ta laps on haigestunud ning nii pidime oma plaane muutma.
Rentisime päevaks auto ja vaatasime põhjarannikul natuke ise ringi. Külastasime kõrget juga, ostsime teeäärest kohalikelt viinamarju, külastasime veetemplitja ühte pisikest juga, mis oli kuivanud.
Õhtul peale rikkalikku õhtusööki ostsime bussipiletid Kuta randa.
18.11.2009
Kuta beach on üks paikadest , kus seljakotirändur oma rännakute jooksul ära võiks käia. Kuta asub lõunas, läänerännikul. Ääretult kärarikas, rahvarohke, hindade poolest kalleim, turistidest pungil. Seal peatusime vaid päevaks. Alar õppis rannas surfamist ja mina praadisin ennast niisama päikese käes.
Õhtul lasime ennast kohalikel massööridel turgutada.
19.11.2009
Bali-Labuan Bajo-Rinca
Lendasime Labuan Bajosse. Ees ootasid turistinäljas reisisaatjad. Meil oli reis juba Kutalt ära ostetud.
Giidiks oli kohalik üliõpilane, kes õpingute tarbeks raha juurde teenib. Ta tundis ennast reisi ajal üsna kehvasti, selgus, et ta põeb dengue palavikku. Õnneks oli ta järgmisel päeval paremas olukorras. Laevameeskonnaks oli isa kahe pojaga, kes olid head meresõitjad ja väga head kokad.
Rinca saarel kohtusime maailma suurimate elavate draakonitega-Varaanidega. Oma kolme meetri pikkused, mürgised, kannibalismi armastavad roomajad. Jubedad!!!!
Alari reisi plannerimise üheks vaimeldamatult tähtsamaks sündmuseks oli nende suurte roomajatega kohtumine ning looduses üks-ühele tõtt vaadata.
Saare ringkäik lõppes aga selliselt, et laevale tagasi naasedes leidsime sadamakailt paar prisket varaani beežitamas-laevamahed laevas ja mina Alari ja giidiga silla alguses. Laeva ei pääse. Juba enne keskusest lahkumist küsisin nii igaks juhuks küsimuse, et miks meie giidil kaheharulist tokki kaasas pole, millega ründavale või uudishimulikule varaanile piki nina äsada, mille peale giid arvas, et pole vajadust, nad kardavad inimesi ja midagi ei juhtu. Nojah, eks näis, ja käes see hetk oligi. Mina otsisin simadega kaljunukki, mida mööda üles hakkasin ronima, millegipärast olid giid ja Alar mul ka kribinal-krabinal järel. Laevapoiss hakkas kepiga varaane kailt ära ajama ja varaanid jooksid otse meie suunas ja asi tipnes sellega, et üks väiksem elajas ronis püstloodis mööda kaljut üles, meist nii 10 m kauguselt, suurem elukas lovias mööda teed kodu poole.
Jubedad !!!!!!!!
laevale jõudes rappusid kõik kolm laevnikku naerust. See oli olnud nende elu parim vaatepilt, kuidas kaks turisti jatagatipuks giid välgukiirusel mööda kaljut oma nahka püüdsid päästa....oi ma olin vihane ....ja samas õnnelik et olin eluga pääsenud.
Meie merereis jätkus edasi, õhtu hakkas kätte jõudma ja öö veetsime ühes rahulikus saartevahelises abajas tähistaeva all otse laeva tekil. Seal oli veel üks laev koos nelja seljakotiränduriga. Kõik nad olid üksikult rännanud, aga juhuslikult kokku saandus, paadi rentinud ja tuuritasid samamoodi nagu meie.
Õhtuhämaruses avanes meie vaade ühele saarekesele, kus algas vilgas tegevus -nahkhiirte lend.
20.11.2009
Hommikul alustasime sõitu Komodo saare poole, kus asub suur varaanide keskus.
Niipalju nende saarte kirjeldusesk, et saarte taimestik on äärmislet kidur, puid on aga rohelust on suhtelislet vähe, rohkem võsa ja koltunud rohi, mille varjus varaanid väga oskuslikult ennast peidavad.
Komodo saarel oli meil saatjaks samuti kohalik ranger-kohustuslikult kaheharuline kaigas kaasas, millega kallist turisiti vajadusel varrani eest kaitsta. Komodo saarel kohtasime vahem varaane, saar ise on suurem ja nii ka elukad suuremal maaalal rohkem hajali.
Küsisime ka varaanirünnakute kohta ja neid on seal ikka mõningaid olnud. Aastaid tagasi on saarel ka üks turist kaduma läinud, kõik mis järgi jäi oli vaid prillid. Selline saatus....
Saarelt lahkumine oli seekord ilma viperusteta, laevaposisid naersid aga eelmise päeva vahejuhtumit.
seejärel pöördusime tagasi Labuan Bajo poole, tehes vahepeal kaks snorgeldamise peatust- ühe roosal rannal, mille rannaliiva roosakas vävus tulenes punaste koraaltükikeste uhtumisest rannaliivale ja veel üks peatsu vahtule enne reisi lõppu.
Labuan Bajos näidati meiel kätte ööbimine-muidu ääretult armetu väikelinn- korralikus hotellis.
Jalutasime õhtul linnatänaval ja tutvusime kohaliku elu-olustikuga. Nukker-mustus igal sammul ja kas see on vaesus, vist mitte , pigem mugavus enda ümbruse eest mitte hoolitseda. Merevesi linnakese küljeall oli sodist paks ja värvuselt must. Kohutav!! ja nii nad seal kahlasid ringi, tõid ja viisid laevadele asju-elu käib omasoodu.
21.11.2009
Enne tagasilendu Balile, lasksime oma giidil sõidutada ennast Mirror gave´i, ehk peegikoopasse. Nimetuse on koobas saanud päikesekiirte mängust koopa seinadele. Koopaelanikest kohtusime ülimürgiste ämblikega, keda leidus seal igal saamul.
Tagasilend Balile, ja takso Sanuri.
22.11.2009
Rentisime rolleri ja vaatsime natuke veel saare lõunaosas ringi.
Uluwatu tempel, parasailing
Alar käis surfamas, kuid oskused vajavad veel natuke lihvimist.
23.11.2009
Saaretuur. Rentisime auto koos juhiga (päev 400 eeku).
Teekonda alustasime kilpkonnafarmist, seejärel lasime ennast sõidutada kuta randa, kus alar veel natuke surfarioskusi lihvis ja selat edasi põhja poole kuumaveealikatesse. Koht oli turistidest täiesti tühi ja nii me seal kahekesi mõnulesime ja nautisime.
Seejärel jäi teele veel üks vaike tempel, ning õhtut ja päikeseloojangut kiirustasime vaatama Tanah Loti templisse. Pärast päikeseloojangut vaatasime kohalikku tantsuetendust, kus esines 50 meest ja mõned naised.
24.11.2009
Viimane päev Balil Sanuris.
Nautimine, jalutamine massaaž, viimane pilguheit kohalikule elule, kosutavad söök, sisseostud ja suveniirid.
25.11.2009
Lend viis meid läbi kolme ümberistumise Borneo saarele Malaisia piiriäärde saarekesele nimega Kota Tarakan.
Too väikelinn oli turisitvaba ja nii olime me tol õhtul kogu linnale tõelised vaatamisväärsused. Rentisime kohalike käest rolleri, ja sõitsime natuke mööda linnakest ringi. Teel olles hakkas üks inglise keeslt kõnelev mees meiega suhtlema ja nii tutvustas ta meile kohalikku elu, viis meid vaikülasse. Õhtul kolasime kohalikul turul, öö veetsime hotellitoas, is oli väga armetu ja rääbakas, kuid teadmisne, et homme pääseme, andis lootust.
26.11.2009
Kotid kokku ja teele. Elmisel õhtul olime teinud natuke eeltööd ja saime teada, et hommikul läheb kiirlaev Tawausse-Malaisiasse. Sõit kestis 3,5 tundi ja kohal me olimegi.
Mis mind kõige rohkem aasia maades ikka ja jälle imestama paenb on see, et kaardilt vaadates on lõik kohad imeväikesed, tundub, et ega seal palju inimesi ela, aga vastupdidi, kõik linnakesed on reeglina ülerahvastatud ja elu käib igal pool.
Uurisime edasiliikumise võimalusi ja selgus, et ööbussid liiguvad igapäevaselt. Meie sihtkohaks oli Kota Kinabalu, kust soovisime liikuda edasi alla Mulusse (vihmametsad ja kohalik rahvuspark) ja tagasiteel põigata läbi ka Brunei kuningriigist.
27.11.2009
Saabusime Kota Kinabalusse hommikul kell 4, õnneks leidus teadjamaid, kes oskasid selgitada olukorda, et buss, mis viib meid endasi Mirisse, ei lähe mitte samas bussijaamas vaid hoopis teisest). Võtsime takso, mis meid turvaliselt kohale sõidutas. Bussijaamas tegime aja parajaks ja 7:45 asusime uuesti teele alla Miri suunas, mis kestis kokku 11 tundi. Tohutu bürokraatia, millega teel olles tuli tegeleda. Kuna Malaisia on jaotatud mitmeks regiooniks (Sarawak, Sabah+vahepeale Brunei), siis ühest sisse ja teisest välja sõites on vaja piiril vajalikud dokumendid täita. Uhh...aga kohale jõudsime ja pass sai ka templeid ohtralt täis:):)nagu oleks juba pool maailma läbi käinud.
Miris astusime bussist välja ja meiega hakkasid suhtlema kohalikud poisid. Üks neist sõidutas meid backbackerite hotelli(ikka raha eest). Temaga leppisime kokku ka järgmise päeva sõidu lennujaama.
Hotellis ootas meid ees kirju seltskond samasuguseid seljakotirändureid nagu me ise. See oli viimane vahepeatus enne lendu Mulusse(vihmametsa).
Õhtul tegime veel linnas väikese tiiru, kuid kuna tegemist oli võrreldes Balil olevate linnakesetega suurlinnaga, oli seal õhtul elu vaiksem ning midagi põnevat me ei leidnud. Tagasi hotelli ja valmistusime järgmise päeva lennuks Mulusse.
28.11.2009
Lend Mulusse (hind 300 eeku ühele).
Kohalik rahvuspark oli võimas. Parki pääseb vaid õhku ja vett mööda, teid sinna ei vii.
Ehitatud oli kompleks, kust viisid välja mitmed matkarajad. Elamine oli seal suht kallis (a´120 eeki öö).
Seltskond oli väga kirju, magamine toimus longhouses ehk siis pikas majas kõik ühes suures ruumis koos. Igal oma voodi ja oma nurgake. Sattusime ühte tuppa taanlaste, rootslaste, soomlaste ja norrakatega. Skandinaavia päev.
Samal päeval käisime tegemas Canopy walki-ehk kõrgle puulatvades olevatel laudradadel kõndimas. See oli väga lahe elamus.
Külastasime ka koopaid (Deer and Langs gave), mis on maailmas üks kõige kõrgemtest ja tõeliselt aukartust äratav, sest väidetavalt on seal kõrgust rohkem kui meie Oleviste kiriku tornil. Rahvuspargis on põhiteedeks laudrajad või korralikud teerajad, mida mööda saab hõlpsasti liikuda. Rajalt eksimise hirmu õnneks polnud ja inimeste turvalisuse eest hoolitsetakse. Samas tuleb ikka ise oma silmad-kõrvad lahti hoida, sest tegemist on ikka ürgmetsaga ja selle asukatega.
Hilisõhtune nahkhiirte lend koopasuust oli päeva krooniks.
Tagasiteel keskusesse kohtusime tee peal mürgise maoga, kes ööpimeduses ennast käsipuule oli sokutanud ning üks väike tüdruk pääses tol õhtul napilt hammustusest.
29.11.2009
Järgmise päeva hommikul alustasime oma matka 2 km kaugusel olevatesse Vee ja Tuule koobastesse. Võimalus oli ka sõita sinna mööda jõge, aga see oli lisatasu eest ja matk sinna oli ka vahva, seda enam, et vahepeal tuli võtta tõsiseid tõuse ja läbida kottpime koobas:):)
Giid rääkis meile koobastest ja siis jäime koopa juures asuvasse allikasse ujuma ja ennast jahutama.
Tagasiteel möödusime ka kohalike elanike elukohast(selleks pidime ületama ka jõe), kuid kuna turg on seal turistidele avatud vaid varahommikuti, vaatasime niisama mööda küla ringi.
Rahvuspargist nii 2 km kaugusel asus ka jõukamatele turistidele mõeldud puhkeküla, jalutasime ka sinna ning lasime paaril külmal jahutavala õllel ennast kosutada ja tundsime ennast lihtsalt hästi.
Õhtul naasesime sinna tagasi, sest kavas oli kohalik rahvatantsu etteaste.
30.11.2009
Hommikul tellisime endale paadi ja sõitisme eemal asuvasse üksikusse kohalikku külakesse Iman Longhaus.
Meiega hakkas rääkima üks kohalik, kes tutvustas sealset elu ning rääkis kuidas tegelikult on palju asju muutunud ning ka nende traditsioonid hakkavad tänu mugavustele kaduma.
Ent siiani kasutavad nad küttimisel puhkpüssi ning tänau eraldatusele on teatud osa traditioone veel au sees.
Siinkohal tahan mainida, et kogu asjaajamine käis läbi rahvuspargi ja hinnad on neil fikseeritud.
Üks koht, kus meil jäi Mulus olleks käimata oli kohalik suurim vaatamisväärsus-Pinnacles(huvitav pinnavorm püstistest kaljudest), kuid jutu järgi ja piltide järgi olin mina see kes loobus, sest pidasine seda enda jaoks liiga raskesks ning Alar ei hakanud ka mind tagant utsitama.
Kibekiire asjade kokkupanek ja ehk jõuame lennukile-lootust ei antud, sest kohad olid täis, kuid õnneks naeratas meile õnne ja lend tagasi Miri poole võis alata.
lennujaamas oli meil vastas tuttav taskoteenust pakkuv kutt, kahju oli sellest, et ta eriti inglisekeeles meiega suhelda ei soovinud, ehk oleksime talt siis rohkem infot kohaliku elu-olu kohta välja pinninud.
Õhtul käisime söömas, paar suveniiri kaasa.....
01.12.2009
Ees ootas sõit Brunei sultaniriiki.
Bussijaamas aga selgus, et ühtegi bussi sinna sellel päeval ei sõida ja nii sokutati meid ühe takso peale, mis meid Bruneisse pidi viima.
Ikka jälle samad reeglid, ühest maakonnast sisse teisest välja.
Brunei piirile jõudes võttis meid rajalt maha politseinik, et olime ainsad heledanahalised reisijad sooviti meiega vestelda. Tegelikult selgus, et meid sõidutanud takso näeol on tegu piraatlusega ja ta tahtis meid hoiatada selle eest, et hinnad on sellislet sõites kallimad ja üleüldse pole see legaalne. Õnneks asi lahenes ja me ei maksnud ka üle.
Sõit jätkus ja varsti olime Bruneis.
Kalleim riik meie reisil. Hotellide hinnakirjad olid muljetavaldavad, sõitsime kesklinnas välja, et oma internetist väljavalitud natukenegi taskukohasem hotell leida (160 kr öö). Viisime kotid hotelli ja läksime tagasi linnaga tutvuma. Kuid ilm oli väga nutune, sadas ja lootust ilma paranemisele polnud.
Jõudsime külastada kohalikku muuseumi, mis oli Brunei Sultani auks loodud. Täis kõikvõimalike riikide kingitusi, pilte, kullast tõllad, rikkusest pakatav fassaad. Sultan on selle riigi olulisim mees.
Tagasi hotelli varbaid soojendama ja kiirnuudleid sööma, televiisor ja kuum dušš olid boonuseks.
02.12.2009
Hommikul check out ja kesklinna tagasi. Eelmisel õhtul leidsime seal odavama hotelli vähemate mugavustega, kuid sellest piisas. Asjad hotelli ja linna peale.
Esmalt külastasime kohalikku vaiküla. Huvitavad kooslused ja ikka imestas mind kogu selle küla olemus-kool, pood, pühakoda, postkontor-kõik toimib, ainult selle vahega et iga väiksemgi kõrvalekalle teerajalt maksab umbes 2 meetrise õhulennu otse põhjamutta. Võtsime veetaksoga et minna kurikuulsaid ninaahve kohtama, kuid kahjuks neid ei näinud, lasksime ennast sõidutada mõõda jõge paigani, kust saaks külastada suurimat Moššeed.
Seejärel otsustas Alar, et tema otsib üles sultanilossi ja nii me siis ekslesime ja otsisime ja eksisme ja kõmpisime, küsisime teed aga vastust ei saanud. Lõpus olin mina püha viha täis......siis tuli buss ja viis meid kesklinna tagasi.
03.12.2009
Poolepäevase bussireisi asemel otsustasime tagasi Kota Kinabalusse minna meritsi. Kiirlaevaga kulus selleks 3 tundi. Sõit oli äärmiselt loksutav ja kõhus keeras päris mõnusasti.
Kota Kinabalus otsisime taskukohase hotelli ja tutvusime kohaliku elu-oluga. Väike linnake, täis hotelle nii seljakotiränduritele kui tavaturistidele, poode, söögikohti. Matkasellid teavad, et Kinabalu linnake on hüppelaud Kagu-Aasia kõrgeima tipu Mount Kinabalu vallutamisel.
04.12.2009
Transport mäe jalamile toimus mikrobussidega. Seltskond koosnes mäe vallutamissoovidega resikusellidest, erandina mina.
Mägesid ma austan ja vallutama ei hakka, erandina Moosese mägi Egiptuses.
Teekond sinna kestis 2 tundi. Ikka ülespoole rühkis väike mikrobuss, kuni lõpuks peatus 1500 m kõrgusel, kus asus Kinabalu keskus. Minu ööbimine mäe jalamil väljaspool rahvuspargi territooriumi maksis umbes 60 eeku, alari ööbimine vahelaagris pea 1000 eeku+mäemaks ja giid 600 eeku.
Mäevallutamine käib nii, et kõigepealt ronitakse 3272 m peale baaslaagrisse, seal magatakse, puhatakse ja öösel rühitakse lõppu vlja. Teades ja tundes Alarit, siis temal käivad asjad omasoodu. Giid, kelle ta mäele kaasa sai jäi temast juba 2 km maha. Alar ronis aga ühe soojaga tippu. Seal ta siis nautis vaadet, täielikus üksinduses ja mäe võimuses, imeilus vaade ja rahulolu hinges.
Giid jäi baaslaagrisse teda ootama, oli vähe mures küll, aga mis sa hullu eestlasega teed............ veri vemmeldab, jooks tahab jookmist ja kätte enam ei saa......
Tagasi vahelaagris ootas Alarit hea õhtusöök ja magus uni.
Mina veetsin aga oma päeva ja õhtu rahvuspargis ringi kolades, käisin ka ühel ekskursioonil, kus tutvustati kohalikku taimestikku ning mul oli jälle au näha mürkmadu, mille peale ekskursiooni giid oli üsna ähmi täis ja väitis, et tema pole enne näinud. Nojah, mul ikka veab :):)
Õhtu oli pikka ja igav, lugesin ja sõin ja keerasin magama, toanaabriteks järjekordset mäevallutajad.
05.12.2009
Õnneks sain Alarilt ka sõnumi, et ta on juba tipu vallutanud, ning kavatseb lõunaks tagasi baaslaagri olla. Jäin teda ootama.
Võtsime seejärel taksi ja lasime ennast kuumaveeallikatesse sõidutada, nii 25 km kaugusel.
Koht oli populaarne ja rahvast tulvil. Kuum vesi oli looduslik, ning selle mõnude nautimiseks oli vaja leida endale
Mägedele iseloomulikeks taimedeks on kannlilled (putuktoidulised), rododendronid
ja rafleesiad-suureõielised lilled, mis 9 kuud kasvab ning 7 päeva jookul õitseb ja ilu näitab.
Lootus tagasi Kinabalusse saada oli väike, sest päev kippus vägisi õhtusse, kuid õnn naeratas sellelgi korral. Liinibuss korjas meid peale ning tee mõõda kaanulist mägiteed võis alata.
06.12.2009
Et oli laupäev toimus Kinabalu linnas suur laat. Gaya tänav oli muutunud üheks suureks turuletiks, kus igasugust kohalikku kaupa alates lemmikoomadest, ehetest, suveniiridest ja jäätisest võis leida. Nii lisandus ka meie suveniiridele mitu eksemplari, mis nüüd koduseintel uhkelt aukohal asuvad.
07.12.2009
Lend Singapuri
Ööbimine Little Indias-300 eeki öö kahele.
08.12.2009
Sentosa-tehissaar
09.12.2009
10.12.2009
